emale

ema pole jälle kolm päeva minu juures käinud ega helistanud.teda ültse nagu ei huvitaks mis minuga toimub.. ja mulle ei räägita oma plaanidest ega millegist.. ma ei tea miks ma ootan ja olen jätkuvalt selline loll ning arvan et ta on alati olemas minu jaoks kuigi ma tean et see nii ei ole.. see on nii kuradima kurb lihtsalt. kõik vabad päevad on ta mehega või teeb midagi muud.

emotsioonid

emaga ei ole mul ikka selliseid suhteid nagu ma sooviks. ta hoolitseb jah nii et toob juua ja süüa,aga mingit
südamest südamest suhtlust meil pole,ta ei teagi tõelist mind ega minu hinge. võibolla jah ta pole harjunud
aga samuti ei oska ka mina alustada kui ta ei avane.  ma tunnen et kõik teised asjad on ikka tähtsamad kui mina,kohe
kui ta siia jõuab hakkab ära minekust rääkima ja kui ma peale temaga söömist teisele küljele keeramist tahan siis ka
süüdistatakse et ma hoidvat teda nimelt kinni.. ning minu sõnumitele vastab ta mitu tundi hiljem izegi kui ta tööl
ei ole.  tundub tõesti et peab karjuma et sind kuuldaks. ema peaks ju minu jaoks alati olemas olema (väljaarvatud tööaeg)
mina ei taha kunagi nii kinniseks muutuda,aga vahel tunnen et muutun. ainukesed asjad mida tundma varsti hakkan on v
viha ja ükskõiksus..

ei tea kas need probleemid lahenevad ka kunagi.

täna on tõeliselt sitt päev. on see õde leili tööl kes mind absoluutselt aspeererida ei mõista. aspereerib ,aga mitte nii nagu vaja on. 16 aastat on tehtud nii,et aspeereritakse lühikeste lõigatud sondidega,et neid pakse klimpe ei tekiks ,aga ei kus sa sellega tema aspeererib mind pikkade sondidega nagu kord ja kohus muidugi ja teoriaas muidu ei tohikski neid lõigata sest teravad ääred on sondi.l siis,aga minu puhul tekivad siis koguaeg rögaklimbid kui pikkadega tõmmata,sest see paks röga jääb sinna sisse ja välja ei tule ning siis vaja kaelatoru vahetada mis on veel traumeerivam. .. praegu on ka paks röga sees ja välja ta ei tõmba seda. ma ei tea mida f''ki ma teen?? ema on ka tallinnas aegviidus vanaema juures! kurat miks mu elu peatakse nüüd siin ära rikkuma. kuradi raske on hingata.... eile oli ka üks lollakas õde li tööl,tema samasugune,eile päeval ema oli siin,siis oli kergem,õhtu muidugi oli raske jälle kui temaga üksi pidin jääma. õnneks tema ajutiselt tööl siin minu juures,sest 2  õdedest jäid haigeks,aga leili on poole kohaga muidu,aga tänu sellele et nad haiged on peab ta rohkem valveid tegema- täna on ka ta 24 tundi mis tähendab et mul on 24 tundi piina.  nad mõtlevad et lastehaigla õed ja arstid ning mu ema on loll ja nemad kahekesi on targad siin,koos siinsete arstidega muidugi,keda aint mu neerud huvitavad mitte hingamine.

minu maailm(muudetud)

eelmisel neljapäeval kaebasin fb-ki staatuses oma muret ja ma kirjutasin selle siis kui oli just eelmisel ööl juhtunud,et mul pliiats suust kukkus magamise pealt (kes ei tea siis pliiats suus kasutan ma arvutit ning kutsun telefoniga õdesi kui vaja,ning kui see mul suust ära kukub ei saa ma midagi teha ega abi kutsuda ja ei tunne end siis turvaliselt)   kui selle staatuse kirjutasin olin arusaadavalt veel vihane,see tõttu võibolla tundus seal mõnedele,et absoluutselt kõik on halb ja minu eest ei hoolitseta siin uues haiglas,aga nii see ei ole. siin on hea asi see,et mul on oma isiklikud õed tänu sellele saan ma kohe keerata teisele paremale  küljele ja aspereerida kui vaja mida lastehaiglas ei saanud,vaid pidi mitu tundi kannatama enne kui tuldi..  ,kuid lihtsalt üks kõige suurem mure ei saa minu jaoks lahendust ja ripub mul koguaeg pea kohal ning ma proovin meeleheitlikult sellele lahendust leida,ning see staatus oli minu appikarje,mitte et ma oleks kedagi solvata püüdnud või tahtnud. mulle proovitakse rääkida koguaeg,et ma kardan põhjuseta ning ei ole vaja karta ja et mind käiakse vaatamas ja et aparaadi piiksumine on kuulda osakonda,aga mina ei saa selle teadmisega leppida ega selle peale kindel olla et seda kuuldakse,minu mälestused minevikust kui mul veel arvutit ega moblat ei olnud ja hingamis vooliku lahti minekust on liiga kohutavad ja jubedad et neid uuesti läbi elada ja ma soovin et minu hirmu võetakse tõsiselt ,mitte nagu mingit foobiat või tühist hirmu ja et pakutakse mingeid lahendusi välja. inimeaed mõtlevad ,et ma tahan üksindust ja priivatsust,aga tegelikult ma tahaks tunda alati,et mul on keegi seltsiks ja et alati on keegi kellega ma võin südamest rääkida ning tunda et ma olen kaitstud, ja et keegi ALATI kuulab mind ära. igal kohal on tegelt plussid ja miinused,aga kõige suurem miinus on minu jaoks ikkagi see pliiatsi ära kukkumise  ja hingamistoru lahti mineku hirm ning mure.

elu mõte.

ma tahaks vahel et ma oleks nagu mingi kivikuju kes ei tunneks,ei kuuleks ja ei näeks midagi.... miks kõik tekitavad mulle seda tunnet et ma olen neile mingi koorem?? isegi mu oma ema.. ma armastan teda ja ei taha talle haiget teha,ta on kõike püüdnud teha et mul parem oleks ning mulle kõike võimaldanud mis võimalik,kuid ma vajan vahel ainult et ta kuulaks  lihtsalt mu mõtteid ja muresi ning ka mu rõõme ja mõistaks mind. ma ei kannata enam neid nähvamisi ja karjumist ning tülitsemist. ja seda et mind koheldakse nagu ma olekski mingi tühi õhk.  ma ei jaksa enam neid valusi kannatada mis elu jooksul tehtud on nii füüsiliselt kui hingelt ja see viimane on just see kõige hullem.   ma ei taha olla mingi koorem,aga ma tahan elada olgugi et niimoodi,ainult ma vajan et mind mõistetakse ja kuulatakse ja ma tahan tunda et keegi tõe sõna hoolib nagu iga teine inimene. ma pole enam see 8 või 5aastane kes midagi ei taipa elust ja maailmast. ma olen uhke enda üle et ma siiamaani elan,aga kui sa ei kuule et keegi teine sulle seda ei ütle siis mis mõtet on ültse võidelda.

AITAB!!!

hullemaid eitesi annab ikka otsida kui need nn.õed . proovitakse mingit ajuloputust teha siin mulle ja emale.ja öeldakse et mul on hulluarsti vaja,aga paistab et ühele on kangesti seda vaja. neil pole mingit õigust hakata õpetama,seda enam et nad teavad aint paar nädalat meid!  ja õpetada oskavad paremini kui õppida.  ma loodan väga et ma olen seal ajutiselt.ma tean et te loete ka mu blogi ning mul täiesti ükskõik kui ka vihastate. ma ei pea ennast isegi mitte lõikama vaid ma pean lihtsalt otsima kelleltg abi,ma ei tea kellelt.aga ma ei kavatse seda asja kauem enam taluda.  ükskord tuleb see päev kui ma saan kõigist motherfuckeritest lahti!!

ärge mõelge et need on ainult sõnad,sest need pole!

ma pean seda veel ütlema et kõik mis ma siia kirjutan on minu mõtted mitte suvalised sõnad. ma võin küll naerda kui näiteks õde midagi ütleb,aga tegelt pole naljakas ültse. ma tean et seal teises haiglas võib olla mõnes mõttes parem,ainult mind häirib see et need õed ei oska õieti mind aspeererida ja nad ei saa aru ka seda kui see sond või toru sisse ei lähe millega mind aspeereritakse ning kui ma püüan märku anda siis ei saada ka aru. ja teiseks nad teevad kõike LIIGA aeglaselt. see 2 nädalat õppimis aega on ikka liiga vähe et minuga tegelemist õppida!!  kui nad seda hingamis teede puhastamist ei oska õieti siis ei tõmba nad ka neid klimpe välja ja see on ju tähtis ometi!!


ja seda ka veel et vanemaks saades tahan ma rohkem priivatsust,rohkem liikuda ja väljas käia jne. (see rida ei puudutanud seda eelmist juttu)