elu mõte.

ma tahaks vahel et ma oleks nagu mingi kivikuju kes ei tunneks,ei kuuleks ja ei näeks midagi.... miks kõik tekitavad mulle seda tunnet et ma olen neile mingi koorem?? isegi mu oma ema.. ma armastan teda ja ei taha talle haiget teha,ta on kõike püüdnud teha et mul parem oleks ning mulle kõike võimaldanud mis võimalik,kuid ma vajan vahel ainult et ta kuulaks  lihtsalt mu mõtteid ja muresi ning ka mu rõõme ja mõistaks mind. ma ei kannata enam neid nähvamisi ja karjumist ning tülitsemist. ja seda et mind koheldakse nagu ma olekski mingi tühi õhk.  ma ei jaksa enam neid valusi kannatada mis elu jooksul tehtud on nii füüsiliselt kui hingelt ja see viimane on just see kõige hullem.   ma ei taha olla mingi koorem,aga ma tahan elada olgugi et niimoodi,ainult ma vajan et mind mõistetakse ja kuulatakse ja ma tahan tunda et keegi tõe sõna hoolib nagu iga teine inimene. ma pole enam see 8 või 5aastane kes midagi ei taipa elust ja maailmast. ma olen uhke enda üle et ma siiamaani elan,aga kui sa ei kuule et keegi teine sulle seda ei ütle siis mis mõtet on ültse võidelda.