ei tea kas need probleemid lahenevad ka kunagi.

täna on tõeliselt sitt päev. on see õde leili tööl kes mind absoluutselt aspeererida ei mõista. aspereerib ,aga mitte nii nagu vaja on. 16 aastat on tehtud nii,et aspeereritakse lühikeste lõigatud sondidega,et neid pakse klimpe ei tekiks ,aga ei kus sa sellega tema aspeererib mind pikkade sondidega nagu kord ja kohus muidugi ja teoriaas muidu ei tohikski neid lõigata sest teravad ääred on sondi.l siis,aga minu puhul tekivad siis koguaeg rögaklimbid kui pikkadega tõmmata,sest see paks röga jääb sinna sisse ja välja ei tule ning siis vaja kaelatoru vahetada mis on veel traumeerivam. .. praegu on ka paks röga sees ja välja ta ei tõmba seda. ma ei tea mida f''ki ma teen?? ema on ka tallinnas aegviidus vanaema juures! kurat miks mu elu peatakse nüüd siin ära rikkuma. kuradi raske on hingata.... eile oli ka üks lollakas õde li tööl,tema samasugune,eile päeval ema oli siin,siis oli kergem,õhtu muidugi oli raske jälle kui temaga üksi pidin jääma. õnneks tema ajutiselt tööl siin minu juures,sest 2  õdedest jäid haigeks,aga leili on poole kohaga muidu,aga tänu sellele et nad haiged on peab ta rohkem valveid tegema- täna on ka ta 24 tundi mis tähendab et mul on 24 tundi piina.  nad mõtlevad et lastehaigla õed ja arstid ning mu ema on loll ja nemad kahekesi on targad siin,koos siinsete arstidega muidugi,keda aint mu neerud huvitavad mitte hingamine.

minu maailm(muudetud)

eelmisel neljapäeval kaebasin fb-ki staatuses oma muret ja ma kirjutasin selle siis kui oli just eelmisel ööl juhtunud,et mul pliiats suust kukkus magamise pealt (kes ei tea siis pliiats suus kasutan ma arvutit ning kutsun telefoniga õdesi kui vaja,ning kui see mul suust ära kukub ei saa ma midagi teha ega abi kutsuda ja ei tunne end siis turvaliselt)   kui selle staatuse kirjutasin olin arusaadavalt veel vihane,see tõttu võibolla tundus seal mõnedele,et absoluutselt kõik on halb ja minu eest ei hoolitseta siin uues haiglas,aga nii see ei ole. siin on hea asi see,et mul on oma isiklikud õed tänu sellele saan ma kohe keerata teisele paremale  küljele ja aspereerida kui vaja mida lastehaiglas ei saanud,vaid pidi mitu tundi kannatama enne kui tuldi..  ,kuid lihtsalt üks kõige suurem mure ei saa minu jaoks lahendust ja ripub mul koguaeg pea kohal ning ma proovin meeleheitlikult sellele lahendust leida,ning see staatus oli minu appikarje,mitte et ma oleks kedagi solvata püüdnud või tahtnud. mulle proovitakse rääkida koguaeg,et ma kardan põhjuseta ning ei ole vaja karta ja et mind käiakse vaatamas ja et aparaadi piiksumine on kuulda osakonda,aga mina ei saa selle teadmisega leppida ega selle peale kindel olla et seda kuuldakse,minu mälestused minevikust kui mul veel arvutit ega moblat ei olnud ja hingamis vooliku lahti minekust on liiga kohutavad ja jubedad et neid uuesti läbi elada ja ma soovin et minu hirmu võetakse tõsiselt ,mitte nagu mingit foobiat või tühist hirmu ja et pakutakse mingeid lahendusi välja. inimeaed mõtlevad ,et ma tahan üksindust ja priivatsust,aga tegelikult ma tahaks tunda alati,et mul on keegi seltsiks ja et alati on keegi kellega ma võin südamest rääkida ning tunda et ma olen kaitstud, ja et keegi ALATI kuulab mind ära. igal kohal on tegelt plussid ja miinused,aga kõige suurem miinus on minu jaoks ikkagi see pliiatsi ära kukkumise  ja hingamistoru lahti mineku hirm ning mure.