emotsioonid

emaga ei ole mul ikka selliseid suhteid nagu ma sooviks. ta hoolitseb jah nii et toob juua ja süüa,aga mingit
südamest südamest suhtlust meil pole,ta ei teagi tõelist mind ega minu hinge. võibolla jah ta pole harjunud
aga samuti ei oska ka mina alustada kui ta ei avane.  ma tunnen et kõik teised asjad on ikka tähtsamad kui mina,kohe
kui ta siia jõuab hakkab ära minekust rääkima ja kui ma peale temaga söömist teisele küljele keeramist tahan siis ka
süüdistatakse et ma hoidvat teda nimelt kinni.. ning minu sõnumitele vastab ta mitu tundi hiljem izegi kui ta tööl
ei ole.  tundub tõesti et peab karjuma et sind kuuldaks. ema peaks ju minu jaoks alati olemas olema (väljaarvatud tööaeg)
mina ei taha kunagi nii kinniseks muutuda,aga vahel tunnen et muutun. ainukesed asjad mida tundma varsti hakkan on v
viha ja ükskõiksus..